Kui vahel on raske …

—Ireene Viktor—

Veganiks hakkamine toob kaasa palju rõõmu: tunneme ennast paremini, meil on rohkem energiat, toidulaud on rikkalikum, tuju on hea, sest vähendame oma eluviisiga loomade kannatusi. Aga nii veganid kui ka loomaõiguslased pole kaitstud stressi, depressiooni või läbipõlemise eest. Vastupidi, keerulised sotsiaalsed suhted, kokkupuude väärkoheldud loomadega, ületöötamine jms ohustavad meidki. Tulemuseks võib olla aktivismist või isegi veganlikust eluviisist loobumine.

Sotsiaalsed suhted

Enamasti arvatakse, et veganluse puhul on kõige keerulisem oma toitumis- ja tarbimisharjumuste muutmine. Kuigi see nõuab uurimist ja harjutamist, pole selles midagi ületamatut. Oluliselt keerulisem on veganitel hakkama saada sotsiaalsete suhetega. Vegan, kelle maailmavaade on äkitselt täielikult muutunud, ei saa aru, kuidas teiste silmad pole avanenud, ning soovib muutusi näha ka oma lähedaste eluviisis. Samas ei pruugi sõbrad, töökaaslased ja sugulased mõista veganluse põhjuseid ning võivad teadmatusest, hirmust, aga ka kiuslikkusest vegani valikuid kritiseerida ja naeruvääristada. See viib paratamatult konfliktideni. Üks peamisi veganlusest loobumise põhjuseid ongi üksildus ning tunne, et keegi ei mõista sind.

Kui oled uus vegan, siis ära karda teiste omasuguste seast tuttavaid ja sõpru leida.

Seetõttu on oluline kogukondlikkus. Kui oled uus vegan, siis ära karda teiste omasuguste seast tuttavaid ja sõpru leida. Kindlasti käi igasugustel üritustel, piknikel ja kokkusaamistel. Need head emotsioonid, mille sealt saad, on hindamatud ja aitavad igapäevaselt edasi minna. Ära karda ka teistelt veganitelt nõu küsida (nt Facebooki gruppidest „Eesti veganid” või „Jah, see on vegan!”). Enamik veganeid on sõbralikud ja abivalmid ning alati valmis nõu andma. Niimoodi avastad, et sind ümbritsevad paljud sarnase maailmavaatega inimesed.
 
 

 

Kaastundeväsimus

Lisaks sotsiaalsetest suhetest tulenevatele probleemidele ohustavad loomadest hoolivaid inimesi ka muud vaimselt kurnavad seisundid. Näiteks võib pidev kokkupuude ekspluateeritud või kannatavate loomadega viia kaastundeväsimuse ehk sekundaarse traumaatilise stressihäireni (secondary traumatic stress disorder). See puudutab eelkõige loomakaitsjaid, kes igapäevaselt loomadega töötavad, kuid võib mõjutada ka aktiviste või veganeid, kes näevad pidevalt videomaterjale või fotosid loomade halvast kohtlemisest. Sekundaarne trauma on levinud samuti meditsiinitöötajate, politseinike jt seas, kes puutuvad kokku traumaohvritega. Kaastundeväsimust tekitabki pidev teiste kannatuste pealtnägemine ja sellest tulenev stress. Selle tekkele aitab kaasa ka teadmine, et ühiskonnas on loomade ekspluateerimine norm, ja kahetsus, et ohvreid ei saa iial nii palju aidata, kui sooviks.

Üks soovitus kaastunde-väsimuse vähendamiseks loomakaitsjatel on aega veeta tervete ja õnnelike loomadega.

Kaastundeväsimuse sümptomiteks võivad olla empaatia ja huvi vähenemine, kurnatus, kurbus, ärrituvus, keskendumisprobleemid, uneprobleemid ja õudusunenäod traumadest, millega on kokku puututud. Kuidas sellega toime tulla? Nagu kõigi psühholoogiliste probleemide korral, algab lahendus probleemi tunnistamisest, teadlikkusest ning enda eest hoolitsemisest. Täpsemad soovitused selleks leiad artikli lõpust. Üks soovitus kaastundeväsimuse vähendamiseks loomakaitsjatel on aega veeta tervete ja õnnelike loomadega. See aitab tasakaalustada kurbust ja negatiivsust, mida tekitab pidev traumaatiliste olukordade nägemine.

Läbipõlemine

Läbipõlemissündroom on samuti seisund, millega suur osa aktiviste ja loomaõiguslasi kokku puutuvad. See on emotsionaalse, vaimse ja füüsilise kurnatuse seisund seoses tööga. Läbipõlemine võib tekitada tunde, et sa ei anna endast piisavalt, kuigi tõenäoliselt teed just liiga palju ega luba endale puhkust. Loomakaitsjaid ohustab läbipõlemine ka seetõttu, et nende töö pole ühiskonnas väärtustatud, seega on tööjõudu pidevalt liiga vähe. Paljud töötavad loomade heaks oma põhitöö kõrvalt vabatahtlikuna. Tihti pole töö piisavalt tasustatud, mis omakorda tekitab majanduslikke probleeme ja lisastressi.

Läbipõlemisele viitab tahtmatus enam selle tööga tegeleda, madal enesehinnag seoses tööga ja tunne, et oled läbikukkunud, lootusetuse tunne, pidev kurnatus, konfliktid kolleegidega, motivatsioonipuudus ning tööülesannete edasilükkamine. Kuna läbipõlemine on seotud eelkõige töökeskkonnaga, tähendab see, et sellest keskkonnast eemaldudes enesetunne paraneb. Seetõttu loobuvad paljud loomaõiguslased ja aktivistid loomade eest võitlemast, sest tuntakse, et ei suudeta enam endast kõike anda. Samas on läbipõlemist võimalik vältida ning leida tasakaal loomade aitamise ja muu elu vahel.

Sellest pole midagi halba, kui lubad endale regulaarselt puhkust, vastupidi, see aitab kindlustada, et suudad tööd loomade heaks jätkata.

On kaks peamist põhjust, mis viivad läbipõlemiseni. Kui neid endale teadvustada, siis on võimalik läbipõlemist juba ennetavalt vältida või seda leevendada. Need kaks põhjust on ületöötamine ja perfektsionism. Aktivistid töötavad tihti seitse päeva nädalas, pühendades sellele iga hetke, olles alati kättesaadavad. Kuna aktiviste on vähe, võib tekkida tunne, et kui mina seda tööd ei tee, siis ei tee seda keegi ja loomad jäävad kaitseta. Kuid oluline on meeles pidada, et üksi ei saa maailma muuta. Sellest pole midagi halba, kui lubad endale regulaarselt puhkust, vastupidi, see aitab kindlustada, et suudad tööd loomade heaks jätkata. Perfektsionism tähendab, et seatud eesmärgid on liiga kõrged ja kättesaamatud. Tehtud töö ei tundu piisavalt hea, tekib hirm läbikukkumise ees ja süütunne, mis võivad viia selleni, et tehakse vähem tööd. Aga oma mõtetega ollakse pidevalt tegemata asjade juures, mis omakorda tekitab ärevust ja stressi. See on loomulik, et tahame loomade heaks anda endast parimat, kuid parim ei pea alati tähendama täiuslikku. Ka meil on õigus eksida ja vigu teha.

Depressioon

Depressioon võib ohustada meid kõiki. Depressioon on püsiv meeleolu alanemine, mis toob kaasa elurõõmu kadumise, lootusetuse tunde ja energia vähenemise, mis omakorda mõjutavad elukvaliteeti. Aktivismiga seotud stress, läbipõlemine või kaastundeväsimus ei vii tingimata depressioonini, küll aga võib neile depressioon lisanduda, kui muud probleemid ei leia õigeaegselt lahendust või need jäetakse pikka aega tähelepanuta.
Kui kahtlustad, et sul on depressioon, siis otsi kindlasti abi ja räägi sellest alustuseks kasvõi mõnele lähedasele inimesele, keda usaldad. Oluline on ka spetsialistiga konsulteerimine ja vajadusel teraapias käimine või ravimite võtmine, sest tegemist on ravitava haigusega. Usaldusväärset infot depressiooni kohta leiad portaalist Peaasi.ee.

Oled oluline

Tea, et ka aktivistina ei pea sa ennast suruma ebamugavatesse olukordadesse…

Kuidas enda eest hoolt kanda? Kuigi neid tõdesid korrutatakse lõpmatuseni ning need võivad tunduda tüütud, on tervislik toitumine, regulaarne kehaline liikumine ja piisav magamine ühed tähtsamad tegevused, millele tähelepanu pöörata ja millest algab meie heaolu. Stressi vähendamiseks on soovitatav õppida tehnikaid, mis aitavad lõdvestuda (nt jooga ja meditatsioon). Ajaplaneerimine ning oskus töö-, aktivisti- ja eraelu lahus hoida aitavad ennetada läbipõlemist. Leia mõni hobi, mis pole seotud ei veganluse ega loomaõiguslusega. Nii saad hinge tõmmata, puhata ning rõõmu leida ka muudest asjadest. Tehnoloogiaajastul on tähtis ekraaniaja vähendamine ning selle asemel teiste tegevuste leidmine (näiteks aitab raamatute lugemine stressi vähendada). Loomade aitamiseks on kümneid viise, leia nende seast see, mis on sulle südamelähedane. Tea, et ka aktivistina ei pea sa ennast suruma ebamugavatesse olukordadesse, sest nii on stress, läbipõlemine ja loobumised kerged tulema. Oluline on leida tegevus, mis pakub just sulle rõõmu.

Aktiviste ühendab tihti üks tunnus – ennast unustatakse ära. Soovitus enese eest hoolt kanda võib tunduda klišeena, kuid tegelikkuses aitab see meid erinevate probleemide eest kaitsta. Paljud veganid ja aktivistid tunnevad ennast süüdi, sest tundub vale tegeleda asjadega, mis pakuvad meile endale rõõmu, kui maailm on täis loomade vastu suunatud vägivalda, kurjust ja ebaõiglust. Kuid fakt on see, et kui me ei suuda enda eest hoolt kanda, siis väheneb ka meie võime loomade eest seista.

Soovituslik kirjandus:

  • Hillary Rettig „The Lifelong Activist: How to Change the World without Losing Your Way”
  • Laura Van Dernoot Lipsky, Connie Burk „Trauma Stewardship: An Everyday Guide to Caring for Self While Caring for Others”

 
 

 

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi