M
õnede jaoks on meie pere veidi kummaline. Kui teised emmed ja issid käivad tööl, siis meie istume arvutite taga ja teeme raamatuid. Teised pered meie hoovi peal räägivad kas eesti või vene keelt, meie aga puhume soome keelt. Šašlõki grillimises garaažinurgal me ka ei osale, sest et oleme taimetoitlased. Kõik normaalsed inimesed söövad ju liha!
Päris nii see siiski pole.
Mõni aeg tagasi tuli nimelt välja, et me polegi meie hoovi ainus kummaline pere. Ma hakkasin tähele panema, et ühel vastasmaja kolme lapsega perel on mõned hipsterlikud omadused küljes. On raske öelda, mis nende riietuses ja käitumises mulle silma jäi, aga nii asusin neid jälgima lootuses, et äkki õnnestub meil kunagi sõpradeks saada. Hakkasin tegema õue asja nendega samal ajal, mis osutus lihtsaks: esiteks, kuna meie pojake on alati valmis õueminekuks, ja teiseks, kuna nemad töötavad sageli läpakaga aias samal ajal titat vankris uinutades ja vanematel lastel silma peal hoides.
Lõpuks tuli tõde välja: ka nemad ei käi tööl, nad tegelevad netipoega. Ka nemad on taimetoitlased. Me saaksime teha koos taimse grillimise!
Meie Werner on pooleteiseaastane ega tea meie pere imelikuks või tavaliseks olemisest veel midagi. Tema jaoks on tofu, kaerapiim, hernekotletid täiesti tavapärane toit. Pealegi on taimetoitlaste toidud enam-vähem samad mis teistelgi: hommikupuder, jogurt, makaronivorm, viinerid. Need on meil lihtsalt valmistatud taimsetest koostisosadest. Ja nii nagu teisteski peredes, käib ka meil igavene võistlus hõrgutava ja tervisliku vahel: Werner tahaks viinereid, kuid emme pakkub põldube ja porgandeid.
Lasteaeda paneme Wernerile kaasa oma toidukarbi. Kui menüüs on kartulipuder koorese kukeseenekastmega, valmistame toidu taimse koorega. Lihapalle saab sojast teha, kalapulkade asemele tempeh’t praadida, singipasta päeval keedan makarone ja läätsesid.
Mingi hetk märkab laps kindlasti, et teised lapsed söövad suurest potist, tema väiksest. Aga mis siis! Kõigil on oma eripärad ja erinevus on rikkus. Lapsi tuleb õpetada teistsugusust sallima, mitte ainult väljastpoolt seatud norme täitma ja jälgima.
Lõpuks oleme me siiski hästi tavaline pere ja armastame üksteist väga.
Lõpuks oleme me siiski hästi tavaline pere ja armastame üksteist väga.
Ma ise jõudsin taimetoitluse juurde teismeeas ja veganluseni seitse aastat tagasi. Werner on seni üles kasvanud vegantoiduga, sest ma olen olnud vegan tema raseduse ajal, teda imetades ja talle süüa tehes. On ju loomulik, et igaüks annab oma lapsele edasi oma eluviisi ja tõekspidamised. Olen kindel, et ka šašlõkinaabrid seina taga teevad nii.
Werneri isa Ville sööb taimetoidu kõrvale ka kala, lehmapiimatooteid ja kanamune. Mõne loomse pala on ta andnud ka Wernerile mekkida, kuid need korrad on jäänud väheseks. Villel oli veel mu raseduse ajal väike mure, kuidas tibuke taimede peal üles kasvab, kuid mida suuremaks laps on saanud, seda rohkem on ka Ville jäänud meie vegantoitumisega rahule. Ta ütleb et austab veganlust, kuigi pole ise sinnamaani jõudnud.
Meie tavalise elu tavalisuse vahele tungivad ajuti visiidid perearsti juurde ja ajalehtedes ilmuvad lood, mis panevad mõtlema meie suure valiku üle. Ühiskond ümberringi ei ole veganluseks veel valmis. Üldise arvamuse kohaselt on see midagi eriti kahtlast ja sektantlikku, mida oleks kõige targem piirata ja kindlasti mitte mingil juhul lapse peal katsetada.
Mis seal parata, oma esimese lapse puhul ei saa emadest keegi nii tugev olla, et hinge sisse ei poeks vahel kahtlus oma tõekspidamiste suhtes. Äkki ongi vegantoiduvalik päriselt ka puudulik ja me lõpetame nõrkade ja haigetena, meie luustik pudeneb koost ja juuksed kukuvad peast välja?
Õuduspiltidele aga räägivad vastu kõik need kümned, sajad ja tuhanded veganpered Eestis, Soomes ja maailmas, kellega saab kokkusaamistel ja neti teel suhelda ja kellel sirguvad normaalsed, terased lapsed. Taunivad eelarvamused purustab ka asjaolu, et meie kodumaa Soome uute ametlike toitumissoovituste järgi on veganite toiduvalik siiski juba täiesti aktsepteeritav, kui menüüd ainult hoolikalt koostada ja jälgida. Mitte kuritegu. Mitte rumalus.
„On paradoksaalne, et inimesed on mures väikelaste taimse toitumise pärast, kui tegelikult peaksime olema mures segatoitumise pärast. Oleks nagu okei, et last viiakse McDonalds’isse, kuid mitte see, et laps on taimetoitlane,” ütleb Helsingi ülikooli toitumisteaduse professor Mikael Fogelholm ühes tänavu avaldatud interjuus.
Eks Werner otsustab hiljem ise, millisest potist ta süüa tahab. Võimalik, et ta läheb koguni naabrite šašlõkipeole, aga mis teha, tema valik. Teatud osa veganismist kannab ta kindlasti elu lõpuni oma südames, nimelt lugupidamist loomade suhtes. Vähemalt teab ta, et ilma lihata saab väga hästi hakkama.
Nii kaugele tulevikku me aga veel ei rutta, oleme siin ja praegu. Elame oma väikeste rõõmude ja muredega: Werner õpib uusi sõnu juurde ja mängib aina rohkem. Täna taipas ta, kuidas issi iPadi ekraanil sõrmeliigutusega oma lemmiksari mängima panna. Nohu ja kõrvapõletik kimbutavad ja tuleb toas olla. Aknast jälgib ta, kuidas hoovi peal suuremad lapsed kilkavad ja ringi jooksevad, kaovad vahepeal nurga taha ja ilmuvad teiselt poolt välja. Meie hoovis elab kokku üksteist last. Kui meie ja vastasmaja hipsteriveidrikute lapsed üle lugeda, tuleb taimetoitlastest lapsi kokku neli. Kui vanemad kaasa arvata, tuleb taimetoitlaste arvuks kaheksa. See ei kõlagi enam kui üliväike vähemus.