Loomade kasutamist ja tapmist peetakse normaalseks, vajalikuks ja loomulikuks ega seata enamasti kahtluse alla. Seda õigustatakse näiteks traditsioonidega, ajalooga, harjumustega ja majanduslike huvidega. Kuid kas sellised põhjendused tänapäeval enam kehtivad? Samamoodi on kunagi erinevatel viisidel õigustatud orjapidamist, naiste alavääristamist ning muid ebavõrdse kohtlemise viise, mida peame nüüd valeks. Rassism, seksism, šovinism ja teised diskrimineerimisvormid ei ole maailmast küll kahjuks veel kuhugi kadunud, kuid ühiskonnana me siiski mõistame, et kõigil inimestel on teatud põhiõigused olenemata soost, vanusest, nahavärvist, rahvusest, seksuaalsest sättumusest ja muust sellisest. Hoopis teine lugu on aga loomadest indiviididega, kelle puhul eiratakse nende põhiõigusi justnimelt pelgalt seetõttu, et nad kuuluvad meist erinevasse liiki. Ka sellisel diskrimineerimisvormil on oma nimetus: spetsiesism.
Mis on spetsiesism?
Spetsiesism ongi sisuliselt liigipõhine diskrimineerimine. Mõiste võttis 1970. aastal kasutusele inglise psühholoog Richard D. Ryder, rääkides loomkatsete ebaõiglusest. Laiemasse kasutusse jõudis termin aga tänu filosoof Peter Singerile, kes käsitles seda oma kuulsas raamatus „Loomade vabastamine“ („Animal Liberation“): „Rassistid rikuvad võrdsuse printsiipi, andes oma huvide ja teisest rassist pärinejate huvide konfliktis suurema kaalu oma rassi liikmete huvidele. Seksistid rikuvad võrdsuse printsiipi, eelistades oma soost isikute huve. Samamoodi lubavad spetsiesistid omaenda liigi huvidel kõrvale tõrjuda teiste liikide liikmete suuremaid huve. Mudel on igal juhul samasugune.“ Spetsiesism on tänases ühiskonnas veel laialt levinud, aktsepteeritud ja ignoreeritud. Võib öelda, et me kõik oleme või oleme olnud endale aru andmata spetsiesistid.
Lihasööja sisevastuolu
Ometi ei tähenda see, et me loomi vihkaksime. Vastupidi, enamik inimesi armastab loomi. Enamik inimesi on nõus sellega, et loomadele põhjendamatute kannatuste tekitamine on vale. Näiteks saame kurjaks, kui keegi piinab koeri või on hüljanud oma kassi. Samuti tahame aidata vigastatud loomi ja linde. Kuid paljud ei taha tunnistada, et ka loomadest söögi ja toodete valmistamine põhjustab neile kannatusi ning toob kaasa nende surma. Me teeme kõik selleks, et seda fakti eirata ja varjata. Tavaliselt ei mõtle me sellele, kuidas toit lauale jõuab. Tapamajades toimuvat hoitakse kiivalt saladuses, sest enamik inimesi ei suudaks vaadata, kuidas elusolenditest saavad tapetu tükeldatud kehaosad. Ka igasugused muud loomatööstuse praktikad jäävad avalikkuse eest varjatuks.
Kuigi inimesed on harjunud loomade kehaosi ja kehaeritisi sööma ning muul viisil tarbima, tajub enamik meist mingil tasandil, et see pole päris õige. Ühiskond on meid lihtsalt selles osas tundetuks kasvatanud, tõde nende loomade tapmise ja kasutamise kohta peitnud ning õpetanud, et need loomad ei vaja meie armastust ja austust, et need loomad on kuidagi vähem olulised, rumalamad ning et nende tapmine ja kasutamine on vajalik. Kuid kas asjaolu, et loomad näevad meist erinevad välja või on meist väidetavalt vähem intelligentsed, õigustab ikka nende kasutamist ja tapmist?
Tundlikud olendid, mitte asjad
Loomad on tundlikud olendid. Nad on end ümbritsevast teadlikud, kogevad valu ja kannatusi ning sarnaselt inimestele püüavad neid vältida. See arusaamine peaks olema piisav mõistmaks, et on olemas alus mitte põhjustada loomadele tarbetuid kannatusi: loomade tundmisvõimelisus. Ka inimeste puhul tagab just see omadus meie kõigi elementaarse õiguse elule, sõltumata soost, oskustest, intelligentsusest, vanusest, kehalistest eripäradest või muust. Inimeste eludel on väärtus iseeneses ehk inimese õigus elule ei tulene sellest, kui kasulik ta on kellelegi teisele või ühiskonnale või kui rumal või tark või oskuslik ta on. Samuti ei saa inimene olla kellegi omand, mis tähendab, et inimest ei tohi kasutada orjana ja keegi ei tohi otsustada tema eluõiguse või vabaduse üle (erandiks kurjategijad). Loomi koheldakse aga omandina: õigus nende elu ja tegemiste üle otsustada on seaduslikult loomaomanikul.
Sisuliselt oleks tegemist justkui asjaga, loom on samal pulgal maja, tooli, arvuti või mis iganes muu esemega. Seadused küll kaitsevad loomi piinamise eest, aga muus osas on tegemist siiski kellelegi kuuluva varaga. Näiteks võib koeraomanik karistamatult lasta täiesti terve looma magama panna, kui ta mingil põhjusel enam ei viitsi, saa või taha tema eest hoolitseda. Siin ongi inimeste ja loomade vahele tõmmatud joon: ühe elul on väärtus iseeneses, teise elule annab väärtuse ja omab õigust selle üle otsustada tema omanik. Kuid kui mõistame, et loomad on valu, kurbust, rõõmu ja muud tundvad olendid, siis ei saa me enam eitada, et ka neil on õigus elule, vabadusele ja heale kohtlemisele, olemata kellegi jaoks ressursiks või masinaks, olemata kellegi omand, olemata kellegi jaoks kasulik. Ka loomade eludel on väärtus iseeneses.
Loomad on indiviidid ja isiksused, mitte masinad ega anonüümne mass. Seda teab igaüks, kes on koos elanud mõne kassi või koeraga. Neil on oma iseloom, huvid, soovid ja oskused. Pole olemas kahte täpselt ühesuguse loomuga kassi ega koera, samamoodi nagu pole kahte ühesuguse loomuga inimest. Kuid ka sigadel, lehmadel, kanadel ja teistel loomadel, keda kasutame, on erinevad iseloomud, vajadused ja soovid. Neid koheldakse masinate, toodete ja numbritena, kuid igaüks nendest 1,96 miljonist, kes igas minutis tapetakse, on omaette indiviid. Ning igaüks neist soovib elada.
Veganlus kui õigluse küsimus
Mingil hetkel maailma ajaloos võis teiste inimeste tapmine ja orjastamine olla ellujäämiseks vajalik, kuid tänapäeval mõistame selle julmust ja tarbetust. Me ei saa traditsioone ja pikka ajalugu tuua selliste teguviiside õigustuseks tänapäevases maailmas. Keegi ei tohi teist inimest orjastada põhjendusega, et nii on juba aegade algusest tehtud ja seega võiks ka praegu jätkata.
Samamoodi on ka loomade tapmine ja orjastamine olnud varem teatud piirkondades ellujäämiseks vajalik, kuid tänapäeval enam mitte. Inimestel puudub bioloogiline vajadus millegi loomadelt võetu järele. Elame ühiskonnas, kus taimne toit on laialt kättesaadav ja supermarketist toitu valides ei pea ellujäämise eest võitlema. Ka näitavad üha rohkemad uuringud, et just taimne toitumine on see, mis tagab hea tervise ja loomsete toodete söömine on seotud paljude haigustega, nagu kõrgvererõhktõbi, vähk ja diabeet.
Me elame keskkonnakatastroofi äärel, mille on suures osas põhjustanud massiline loomakasvatus. Selleks, et toita 7 miljardit inimest, kasvatame pidevalt toiduks 70 miljardit looma. Nad kõik tarbivad omakorda toitu, vett ja muid ressursse, mida saaks kasutada otse inimeste heaks. Massiline loomakasvatus põhjustab kliimasoojenemist, loodusvarade hävimist, reostust ning liikide väljasuremist.
Seega on loomade kasutamine ja tapmine tänapäeval mitte ainult ebavajalik, vaid hävitab lisaks miljarditele süütutele eludele ka meie enda tervist ning keskkonda. Kui loomsete saaduste tarbimine ei ole eluks vajalik, siis on põhjused, miks seda endiselt tehakse, triviaalsed: maitse ehk naudingud ja harjumused. Naudingud ja harjumused ei ole aga hea põhjus loomadele kannatuste tekitamiseks. Samamoodi ei saa ju naudinguid ja harjumusi kasutada teiste vägivallavormide õigustamiseks, sest sellisel juhul kaotaksid moraalsed põhimõtted igasuguse tähenduse ning näiteks ka kurjategijad saaksid hakata oma tegusid õigustama neist saadava naudinguga.
Just veganlus ehk loobumine loomade kasutamisest ja tapmisest toiduks, riietuseks, meelelahutuseks ja muuks on esimene samm liigipõhise diskrimineerimise lõpetamiseks ning loomadele õiglasema elukeskkonna loomiseks. Veganlus ei ole trend või dieet, samamoodi nagu pole trend feminism või mõni muu sotsiaalse õigluse liikumine või filosoofia, mis diskrimineerimise vastu võitleb. Veganlus on elementaarne õiglus tundlike olendite suhtes.
„Ingliskeelse mõiste speciesism vastena on eesti keeles kasutatud spetsiesmi kõrval sõnu liigirassism, liigišovinism või liikism.“
“Loomaõigusluse alusteost Peter Singeri „Loomade vabastamist“ ei ole seni eesti keelde tõlgitud, kuid katkendi sellest leiab kogumikust „Keskkonnaeetika võtmetekste“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2008).“