Loomaõiguslased tegutsevad Eestis järjepidevalt juba üle kümne aasta ja on veganliikumisega tihedalt seotud. Õigem on vist öelda, et tegu on ühe ja sama liikumisega, mille sees ühed ja samad inimesed on tihtipeale erinevates rollides. Nii ei olegi võimalik aru saada, kus lõppeb üks organisatsioon ja algab teine. Kui järele mõelda, siis ei ole selge eristus oluline, sest tähtis on ju eesmärk: vähendada samm-sammult loomade kannatusi, kusjuures inimtervise ja keskkonna aspektid on justkui teisejärgulisemad. Kui tahta vahet teha, siis ongi vist nii, et kui ühtedele on olulisem keskkond ja tervis, siis teistele loomad, aga kui veel kord järele mõelda, siis on kõik need teemad ühe suurema terviku osad.
Organisatsioonid, kes seisavad loomade õiguste eest
Sellegipoolest joonistuvad liikumises välja kaks just loomaõigustele keskendunud organisatsiooni: Loomade Nimel (asutatud 2006) ja Loomus (2014). Viimane on küll teise nimega loomakaitseorganisatsiooni järeltulija ja tegelikult Loomade Nimel organisatsioonist vanemgi, aga ka see pole oluline.
Oluliseks võib pidada seda, et juba kümme aastat tehakse Eestis süstemaatiliselt, järjekindlalt ja igapäevaselt tööd selleks, et teavitada inimesi loomade ja keskkonna olukorrast laiemalt. Loomaõiguslaste ühingute töös eristuvad kaks konkreetset loomade ekspluateerimise valdkonda, millega algusest peale on tegeletud eraldi. Nimelt taotleme karusloomafarmide ja tsirkuses loomade kasutamise keelustamist Eestis.
29. juunil 2006 kogunesid loomaõiguslased Eestist, Lätist, Leedust, Poolast jt riikidest Tallinnas Tammsaare pargis, et avaldada toetust karusloomafarmide keelustamisele Eestis ja Baltimaades laiemalt. Foto: Dima Tsvetkov
Mõlema teema ühiskonnale tutvustamist alustati harjumatult kärarikaste meeleavaldustega Tallinna tänavatel, mille lärmakus ei ole muidugi võrreldav Euroopa suurlinnades toimunud rohkearvuliste kogunemistega. Vaiksemat sorti eestlased ehmusid nende väikeste demonstratsioonide peale ära ja paigutasid loomaõiguslased ekstremistide sekka, tuletades ajaloost meelde sündmusi, mida Eestis kunagi toimunud ei ole. Eks igaüks meist on kuulnud küsimust, et millal me tindiloopimise lõpetame, ja sellele on keeruline vastata, sest me ei ole ju alustanudki ega plaani seda ka teha. Iga uus asi tekitab võõristust ja hirmu ning julgen öelda, et kohanemine ei lähe meie rahval kergelt.
Karusloomafarmide keelustamine
E simene meeleavaldus karusloomafarmide vastu toimus 2006. aastal hoopiski televisiooni otse-eetris ja paar kuud hiljem juba Tallinna tänavatel. Loomatsirkuseid taunivad demonstratsioonid järgnesid aasta hiljem. Meeleavaldused jäävad meelde, aga tegelikult kaasnes nendega juba päris algusest peale ka järjepidev meediatöö ja avalikkuse teavitamine igal võimalikul moel: jagati lendlehti, korraldati üritusi jne. Just sellepärast oli aastal 2014, mil loomade eestkoste organisatsioon Loomus loodi, aeg küps selleks, et suur osa ühiskonnast oleks nende kahe ekspluateerimisvormi keelustamise poolt. Sama aasta lõpus viidi Riigikokku üle 10 000 allkirja kogunud petitsioon, mis soovitas eetilistel põhjustel karusloomakasvandused kümneaastase üleminekuajaga sulgeda. Kui veel numbreid lugeda, siis esimeses Loomuse farmidevastases kampaanias osales 22 väga tuntud kultuuritegelast; karusloomafarmide ja loomatsirkuste keelustamise ühismanifestile on alla kirjutanud pea 70 organisatsiooni ja ettevõtet, sh kõik Eesti loomakaitseorganisatsioonid viimse kassidepäästjani välja; hiljuti algatatud rahvusvahelisel petitsioonil on varsti 30 000 allkirja; Riigikogu maaelukomisjoni poole on pöördunud kümned rahvusvahelised organisatsioonid; tunnustatud teadlased on keeldu toetanud jne. On päris loomulik, et loomadest hoolivaid inimesi jätkub, see teema ei ole ammu enam väikese meeleavaldajate rühma pärusmaa. Sellest hoolimata on üsna tõenäoline, et ajakirja trükkimineku ajaks on maaelukomisjoni 11 liiget võtnud vastu ajaloolise otsuse, et karusloomafarmid võivad oma tööd jätkata ja nende sulgemiseks ei ole alust. Veelgi enam – on neidki, kes loodavad, et karusloomafarmidest saab Eesti maaelu päästja.
Ükski loom ei taha igavledes puuris elada ja surra isegi siis, kui kõik heaolunõuded on viimseni täidetud…
Just seda viimast ei tohi kindlasti juhtuda ja loodetavasti ei juhtugi. Maailmas on nii palju riike, mis on farmid keelustanud, ja samasugused arutelud nagu meil, toimuvad veel mitmel pool. Karusloomakasvanduste aeg on pöördumatult mööda saamas, otsustatagu Riigikogus mida tahes. Tegelikult oleks farme pooldav otsus ju ka inimeste eksitamine, kuivõrd see tööstusharu on kokku kuivanud ja tulud languses. Maal elavale inimesele on kindlasti võimalik välja mõelda muid tegevusalasid kui karusloomade kasvatamine tapmiseks, et toota asju, mida inimesele tarvis ei ole, suurt keskkonnakahju tekitaval viisil. Mis kõige olulisem: ükski loom ei taha igavledes puuris elada ja surra isegi siis, kui kõik heaolunõuded on viimseni täidetud, mida just väga tihti ei juhtu.
Tsirkuseloomade keelustamine on lähedal
T sirkuseloomadega on selline seis, et ilmselt keelustatakse käesoleval aastal karnivooride, elevantlaste ja primaatide kasutamine Eesti territooriumil esinevates tsirkustes. See on suur ja oluline samm, mis kindlasti muudab kõigi meie suhtumist loomadesse rohkem kui praegu ette kujutame, aga ega loomaõiguslastele sellest ei piisa. Kui juba Euroopa veterinaaride ühendus on soovitanud kõigi metsloomade kasutamise tsirkustes ära keelata, siis mida me veel ootame?
Ei unustata ka teisi
S iingi tekstis on juba liiga mitu korda kõlanud sõna „keelustamine“, mis on nii mõnegi inimese jaoks kurja juur. Hiljuti vabanenud riigis peaks kõik lubatud olema ja seega kiusavad loomaõiguslased justkui vaba ettevõtjat, maainimesest rääkimata. Tuletan meelde, et me ei saa sellest „kiusamisest” rõõmu või omakasu. Me esindamegi teisi liike, oleme loomade lobistid ja eestkostjad. Seda, et keegi millegi niisugusega tegeleb, ongi ilmselt raske vastu võtta. Nii on ajalooliselt olnud ka näiteks naiste õiguste, puuetega inimeste õiguste, teise nahavärviga inimeste õiguste eest seisjatega. Uus tundub võõras ja ohtlik, teate isegi.
Loomus Arvamusfestivalil 2016 fantaseerimas globaalutoopiast. Pildil vasakult Kristjan Piirimäe, Mihkel Kunnus, Kadri Aavik, Marko Lepik ja Marek Strandberg.
Oleme kuulnud rohkem kui üks kord küsimust, et miks tahame keelustada ainult need kaks kirjeldatud loomade gruppi. Kas see ei ole silmakirjalik? Kui keelustada vaid karusloomakasvatus, siis kas see ei ole nende loomade altvedamine, keda peetakse näiteks sigalates või lehmalautades? Niimoodi murelikult võivad küsida need, kes tõepoolest loomadele kaasa tunnevad, aga ka need, kellele on kasulik kõik ühte patta panna ja demagoogikaga segadust tekitada. Pealtnäha võib selline lähenemine ju silmakirjalikuna tunduda küll, aga kui teada, et enamik loomade eestkostjatest kulutab suure osa oma ajast veganelulaadi tutvustamisele, siis võib-olla enam mitte. Pealegi – me saame soovitada seda, milleks ühiskond valmis on, nii lihtne asi ongi. Ja ühiskond on kahtlemata valmis loobuma ettevõtlusest, mille tooteks on luksuskaup. Ega me siin liiga kitsarinnalised ikka ka ei ole, Eestis on moraalset mõtlemist, kaasaegsust ja empaatiat rohkem kui küll. Iseasi, kas sellele poliitilist tuge leitakse.
Kõige paremini ja kiiremini saab karusloomakasvanduste ja loomatsirkuste keelustamise protsessi kulgemist jälgida Loomuse Facebooki lehel ja kodulehel uudiste rubriigis: http://loomus.ee/category/uudised/.